Friday, 15 January 2016

Viies päev, walking the long road..

Trenni tegemisega on raske alustada. (Captain Obvious andis mulle juba selle lause pärast vastu pead, ma lihtsalt ei osanud kuskilt mujalt alustada kui puhtast tõest).
Teisipäev pidi olema suur trennialgusmotivatsioonirikkuseline päev/õhtu. Aga ei olnud. Ka kolmapäeval ei suutnud ma ennast kokku võtta. Liigutasin end küll veidi rohkem kui enne.. Tegin paar hüppavat Jaaku (jumping jacks), joogavideo proovisin järele, tõmblesin niisama. See suruv süütunne, et ma ennast kokku pole võtnud, hakkas vastu otsusele leida hingerahu ja hakkasin end maha tegema. Asjad kiskusid veidi kiiva.
Toidu koha pealt aga olen leidnud tasakaalu. Täiesti nulli on viidud 'rämpsu' söömine. Isegi ei tunne vajadust shokolaadi ega krõpsude pihta (for now).
Hetkel ainus küsimus on see, millal peaksin trenni tegema? Enne sööki, pärast sööki? Õhtul või hommikul? Aga eks see ka rutiini tekkimise käigus selgub.
Minu peamine moto söögi valmistamisel on 'Päris toit ei koosne koostisosadest. Päris toit ongi koostisosad'. (Kõlab veidi paremini inglise keeles, tho)





Neljapäev algas paremini.
Olin lõpetanud oma mahategemise ja suhtumine trenni positiivsem.
Ajasin end toast välja.
Ma olin avastanud eelmine päev, et kõik (total of 2, haha) spordirinnahoidjad on mind maha jätnud. (Või vice versa). Kogemata juhtus üks jääma kohvrit pakkides peitu ning resideerub hetkel Eestis. Teine on lihtsalt teadmata kadunud, teadmata riigis..
Suund suure supermarketi Tesco poole. See asub paar kilomeetrit korterist eemal. Eelmine kord seda külastades nägin, et nad olid lisanud sinna Sportsdirect'i esinduskaupluse ning tahtsin sinna nüüd jalutades uudistama minna.
Pood oli suur ja kirevat kõigesust täis. Kaotasin korraks pea, tahtsin lihtsalt kõike krabama hakata. Oli väga palju allahindluseid, mis nii kutsuvalt riidenagis rippusid. Kuid mul oli eesmärk (ja budget): spordikopsukad.
Lahkusin poest sportsbra JA uute botastega. UPS





Täna, reedel, olen ma olnud juba päris tubli.
Tegin  läbi Fitness Blender Barre Workout Video (https://www.youtube.com/watch?v=OC9VbwyEG8U), mis näitas, kui vormist väljas ma tegelikult olen. Treeningu kestus oli vaid 39min, kuid juba poole peal olin suremas.. (But did you die??) Iiveldushoog tuli peale, pekk nuttis. Seda läbi teha oli väga piinarikas ja ma karjusin 'vihast' iga harjutuse pihta. Kui video läbi sai ning ma olin selle (võib isegi öelda, et edukalt) ära teinud, valdas mind nii uhke tunne. Kõik mu lihased ärkasid üles ja tänasid mind. Kuna mulle meeldib lõdvestust korralikult teha, ei ole ma kuskilt eriti 'katki'.





Olen käinud maha tegelikult juba väga pika maa. Mu suurim number kaalul oli 96. Hetkel on see kuskil 78 kandis.
Selle kaotamine ei olnud raske.
Olen alati olnud rohkem chubbychick. 2015 aasta jaanuaris astusin oma esimese sammu jõusaali. See oli parim otsus, mille olen kunagi vastu võtnud. Sealt algas kahanemine. Vaikselt, vaikselt.
Alguses ei tahtnud kaal kuidagi langeda. Püsis isegi sama päris pikalt, kuid peeglisse vaadates nägin korralikku muutust. Eriti näopiirkonnas





Mõneks kuuks jäi asi kuidagi toppama.
Kuna mul on elevandisuurused jalad, on minu suurust kinga raske leida. Seega iga päev tööl kandsin number väiksemat kinga ning see tegi pahandust mu suurte varvastega. Kohalikud 'arstid' võtsid korralikult aega nende ravimisega ning keelasid mul jõusaalis käimise (või üldse varbale liigategevate asjade tegemise). Sealt algas trennimise allaminek. Rutiin oli lõhutud. Mõni päev tuli ikka ette, et liigutasin end üle keskmise, aga tagasi täisvõimsusele enam pürgida ei suutnud. Ka suve BFit võistluses hea koha saavutamine oli selle tõttu mõjutatud.
Ma olen väga rõõmus, et Hers Ajakiri seda konkurssi kordab. Seekord pushin end kiiremini, kaugemale, kõrgemale!

Selle noodiga lõpetan tänase vatramise. Ehitan teki sisse koopa, joon teed, ja vaatan peiksiga mõnd head filmi.


1 comment:

  1. (Y) mina õppisin et must start enjoy suffering. seega sulle tervituslugu :D https://www.youtube.com/watch?v=SsKyxkfj8ak

    ReplyDelete