What was I going to say?..

Kenasti on läinud. Vist. Ma usun küll. Olen igapäevaselt teinud vähemalt tund aega trenni. Söönud päris korralikult, värsket kraami, natukene saia (leiba enam ei ole). Vaikselt hakkab aga söök üksluiseks muutuma. Samad juurviljad, köögiviljad.. Uurin kõikvõimsast netist igasugu fakte ja niisama infot toitumise ja trenni kohta. Ja seda on NII PALJU. Ei suuda kõike korraga ära hoomata.
Millal ma peaksin andma kehale trennitegemisest puhkust? Kas tund aega päevas IGA PÄEV on liiga palju? ''Kuula oma keha'' - lause mida kuulen/näen/loen igal pool. Kuidas see veel käib? Ma tean, et asi peaks olema super deep ja avatud südamega peab hingama ning rinna peab tegema lahti.. Wait what? Ehk ma pole asjadest lihtsalt hästi aru saanud. Võib-olla on asjad palju kergemad kui ma arvan.
Oeh. Täna on lihtsalt üks sellistest päevadest, kus ma küsin endalt, milleks kõik see 'jama'? Miks mitte haarata liitrise karamellijäätise järele või hoopis nautida koorest pennepastat hunniku juustuga? Ma võiks ju seda vabalt teha. Aga oma jäärapäisuses tean, et ei suuda hetkel nii hästi minevat tervislikku toitumist pooleli jätta, lihtsalt mingi cravingu pärast. Regret on suurim valu, mida eales suudaksin endale tekitada.

It's hard to make sense.

Mul oli küll toitumiskava, mille järgi tegutsesin, kuid see 'lagunes' ära. No mitte kuidagi ei sobinud. Pean/tahan arvestada ka oma peiksiga, kellele meeldiks süüa ka igasugu muud manti, mis mulle näiteks ei sobi. Ja kahte erinevat lõuna/õhtusööki teha tuleks rahakotile liiga valulik. Ja aegavõttev. Võib-olla ei saagi teisiti. Vähemalt on ta väga toetav ja ei ole kurtnud, et tehtud toit ei maitse. 

Kuidagi veider on kogu aeg söögist mõelda. Mida nüüd teha? Kuidas, mida, millal teha? Mulle maitsevad väga juur- ja puuviljad. Ja liha. Kuidas neid kombineerida nii, et üksluiseks ei muutuks? Ma pole eriline kokk, oskan vaid värve sättida. Aga interneedus on suur ja lai, mul on vaja lihtsalt uusi retsepte usaldama hakata. Vaatan lähipäeval täpsemalt, mida need Paleo toidud endast kujutavad.. 

Kuidagi kergem hakkas. Motivatsioon edasi pürgida tuli tagasi. Ehk oligi mul lihtsalt vaja see sodipudi hingelt ära saada. Blogi pidada on tõesti mõistlik. 

Hoian sihti silme ees. Esmalt väikesed eesmärgid, mis omakorda pürgivad selle suurema poole - olla endaga rahul. Püsivalt, mitte periooditi. 

Need madala enesehinnangu-tundega päevad tuleb võtta vastu, need lahti harutada, päris probleemi üles leida ning selle positiivsusega ära lömastada. Hihi.